Igal aastal diagnoositakse Soomes umbes 3000 õlavarreluu ülemise osa luumurdu. Tüüpiline patsient on üle 60-aastane naine, kes kukub õlale. Kukkumise tagajärjeks on kas nn lihtne ja kergesti fikseeritav luumurd või komplitseeritud killustunud mitmeosaline luumurd. Luumurdude tüüpe ja klassifikatsioone on mitmeid, kuid ükski neist ei ütle kindlalt, milline ravimeetod on parim, ega võimalda täpselt prognoosida ravi lõpptulemust. Kuigi luumurdude kohta on tehtud hulgaliselt teaduslikke uuringuid, on need peamiselt ravijärgsed uuringud ja nende kohta on raske teha järeldusi, toetamaks ravitosuseid. Teaduslikus mõttes kvaliteetseid uurimusi on vähe ning nende tulemused ei ole veel piisavad ravimeetodite üldistamiseks.
Erinevaid ravimeetodeid puudutavate teaduslike tõendite vähesuse tõttu käivitas Tampere ülikooli haigla (TAYS) Soome Akadeemia uurimisprojekti raames juhuslikustatud mitmes keskuses läbiviidava uurimuse õlavarreluu ülemise osa murdudest. Projekti partneriteks on Soomest Kesk-Soome Keskhaigla Jyväskyläs ja Kuopio ülikooli haigla (KYS). Teiste riikide keskustest osalevad Rootsi Karolinska haigla (KS) ning Uppsala ülikooli kliinimum (Akademiska) ning Taanist Aarhusi ülikooli kliinikum (AUH). Eestist on kaasatud Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). Uuringu kava on heaks kiitnud kohalikud eetikakomisjonid Soomes, Rootsis, Taanis ja Eestis. Uuring rahastavad Soome riiklik teadusuuringute fond (Valtion Tutkimusrahoitus, VTR, endine EVO) ja Soome Akadeemia.
Uurimuse protokoll on avaldatud väljaandes BMC musc disord.
Luumurdude klassifikatsioon
Kasutame Charles Neeri välja töötatud üldlevinud klassifikatsiooni, milles luumurru klass sõltub sellest, mitmeks osaks luu on murdunud.

Uuringu patsientide valim võrreldes optimaalse olukorraga.