Randmeluu murdude uurimine

Progressiivne, topeltpime, randomiseeritud pragmaatiline uuring kipslahasega immobiliseerimise asendi mõjust kodarluu distaalse osa murdude ravile.

Luumurdude ravi immobiliseerimise teel ehk murtud jäseme jäiga toega fikseerimine on ravimeetod, mille juured ulatuvad kaugesse minevikku. Ka tänapäeval püütakse luumurde, kui vähegi võimalik, ravida ilma kirurgilise sekkumiseta ehk konservatiivselt, immobiliseerimise teel. Kodarluu alumise osa murrud on väga levinud, eriti just vanemate inimeste seas. Konservatiivne ravi on neile patsientidele kõige optimaalsem, sest luumurru avatud paigaldamine ja kirurgiline operatsioon kannab endas seda suuremat riski, mida vanem ja nõrgema tervisega on patsient. Vaatamata kodarluu alumise osa murdude konservatiivse ravi sajanditepikkusele traditsioonile ei teata ka tänapäeval täpselt, milline on sobivaim asend luumurru immobiliseerimiseks ehk jäseme kipsipanekuks.

Ajalooliselt on enimkasutatud arvatavasti nn „Cotton-Loderi asend“ ehk randme maksimaalne painutus, peopesa pööratud küünarluu suunas. Seda asendit kirjeldati meditsiinikirjanduses juba üle 100 aasta tagasi, 1910. aastal. Hiljem leiti siiski, et see kahe äärmusliku asendi kombinatsioon põhjustab mediaannärvi pitsumist ja seeläbi edasisi probleeme. Umbes pool sajandit hiljem avaldas Briti ortopeedia ja traumatoloogia pioneer söör John Charnley luumurdude ravijuhendi, mis on veel tänagi üks luumurdude ravimisel kasutatavaid põhiteoseid. Ta soovitas kodarluu alumise osa murdude raviks randme kerget painutamist ja peopesa pööramist küünarluu suunas. Meetod oli seega sarnane „Cotton-Loderile“, kuid püüdis vältida äärmuslikke asendeid. Charnley kirjeldatud immobiliseerimisasend on näiteks Soomes tänaseni levinuim randmeluu kipslahasega fikseerimise asend.

Vaatamata äärmusasendite vältimisele kaasneb ka selle kipsipanekuviisiga probleeme, näiteks sõrmede sirutajakõõluste jäikus. Randme painutamine ja küünarluu poole pööramine takistab sõrmede aktiivset sirutamist kipsiravi ajal, mis võib kaasa tuua väikeliigeste märgatava jäikuse ja valu. Eelkõige konservatiivse ravi peamises sihtgrupis ehk vanematel patsientidel on see väga levinud vaevus, johtuvalt liigeste ja kõõluste eelnevast kulumisest. Sealjuures ei kõrvalda äärmusasendite vältimine täielikult mediaannärvi pitsumist.

Kodarluu alumise osa murdude kipsiravis on kasutatud ka teisi asendeid, millest viimasel ajal on muutunud eriti populaarseks nn funktsionaalne asend, kus ranne on väikeses paindes ja ühel joonel küünarvarrega. Kipsiravi erinevate asendite kohta on olemas vaid nn madala usaldusväärsusega uuringuid ehk kirjeldavaid või retrospektiivseid võrdlevaid uuringuid. Nn kõrge usaldusväärsusega ehk randomiseeritud pimeuuringuid antud teemal veel tehtud ei ole.

Erinevate ravipraktikate ja usaldusväärse uurimismaterjali puudumise tõttu keskendub meie uurimus „progressiivsele topeltpimedale randomiseeritud pragmaatilisele uuringule kipslahasega immobiliseerimise asendi mõjust kodarluu distaalse osa murdude ravile“, et välja selgitada kodarluu alumise osa murdude konservatiivses ravis kasutatava parima kipsiravi asendit.